Slovakkia Poola varjundiga ! 2019 suvi

Selle aastal otsustasime minna matkama Kõrg-Tatratesse. Koeraga matkajate märksõnaks on tõsiasi, et POOLAS KOERAGA MÄGEDES MATEKAT EI TOHI. Samades mägedes Slovakkia poolel pole probleemi, maatka palju tahad. Poolakate imelikud seadused, mõni koer mägedes segab loomi jne. aga need tohutud lagastavad ja karjuvad inimeste hordid on normaalne nähe ja see ju loomi ei häiri üldse. Me leidsime, et Poola koduhostelid ja külalislahkus on hoopis meeldivam kui Slovakkias, aga kuna matkata ei saanud, siis tegime ühe pooleldi keelatud matka ja kolisime Slovakkiasse üle. Soojendusmatkaks oli Poola piiri juures ühe kergemat sorti matka tegemine hea mõte. kilomeetreid tuli isegi üle 20 aga tõusu suuremat ei teinud. Saime lihased soojaks külla :).

Matk Poola poolel , soojenduseks keelatud rajad :)

Slovakkias sättisime end 4ks päevaks sisse juba kord külaststud kämpingusse (siis kui käisime Rumeenias ja soojenduseks käisime Rysy tipus), samas ka pm ainukesse kämpingusse mis seal oli. Rijo camping Stara Lesnas.

Rijo Camping - telkmantli ehitised vol 4 (vihmatrotsijad)

Järgmine hommik suundusime Stary Smokoveci ja sõitsime mägitrammiga ülespoole. Mägitrammides ja kondlis koera eest eraldi maksma ei pidanud :) . Otsustasime teha  ringi alustades ühest orust, ületades mäeguru ja laskudes teisest orust. Päriselt me matk sedasi siiski ei kujunenud. Koeri oli mägedes matkamas palju, eriti allpool. Üles sattusid mõned üksikud. Ühe mägisherpal, kes kaupa tassis oli SLK, kes on temaga ilmselt palju koos käinud. Ilm oli õnnesk üsna ilus, vihma otseselt ei saanud.

  Ülevalpool oli üsna pilvine. Kahjuks osutus guru ületus koeraga liiga riskantseks. seal oli vaja ületada redelite ja trossidega ronimisosa, mis oli nii 200 m pikk.

Järsk osa, mis koeraga oleks olnud
liiga riskantne läbida ilma julgestuseta.

seega otsustasime, et teeme seal samas ühe tipu ja läheme sama teed tagasi.


Kuna meil oli plaan minna Rysy tippu seekord Poola poolelt, aga seal matkata ei tohi, siis otsustasime, et käime tipus siiski ära Slovakkia poole pealt nagu eelmisel korral. Ilm oli järgmine hommik väga soe, aga see kahjuks ei tähendanud midagi head.

Teel Rysy tippu

3 h ootamist

Meie ilusti alanud matk, sai esimese äikesevihma ja kõvad kärgatused üsna raja esimeses osas. Ilmateade väga hullu õnneks ei lubanud, aga mäed on salakavalad ja me eksisime ka selles. Me saime pm tipuni ilma vihmata. Olime ületanud juba raske redelitega osa ja lähenesime mägionnile, mis on üsna tipu all (umbes 200 m tipust). Kui hakkas sadama kõva äikesevihma ja pilved ümber mäe moodustasid korraliku 3 tunnise äikesetormi. Istusime koeraga majakese esikus ja kuulasime saalist tulevat elavat muusikat 3 tundi. Väljas sadas rahet, vihma vaheldumisi terve aeg. äike tagus maja juurde sisse mitu korda.

Peale tormi

Meie päästjaonn

Pudelikael Rysy rajal :)

Õnneks lõppes see hullumaja enne pimedat ja tipus käimata, suundusime alla tagasi, kuna pidime jõudma viimase rongi peale millega autoni sõita. Tipp jäi seekord vallutamata, aga üks pöörane kogemus jälle juures :) .

Jasna keskus

  Vahepeal käisime madaltatrates koopaid külastamas ja tegime seal ka väikse matka.
Kuna Rysy jäi napilt vallutamata otsustasime ronida hoopis Krivani tippu, mis ilutseb Tatrate üsna servas ja on ainult 5 meetrit madalam Rysy tipust, aga ronimist seal omajagu rohkem. Nüüd oli vaja veel ainult ilusat ilma. Ilmateate järgi tegime taas ka plaanid. Kuna Krivan on meie kämpingust üsna kaugel, siis otsisime uue peatuspaiga allpool ja lähemal meie matkale. Saime endale kämpingus toreda majakese ja valmistusime matkaks.

 Hommik aga algas üsna kohe väikese seenevihmaga ja olematu nähtavusega, sedasi kestis see terve päev. Otsusasime nii ohtlikule matkale sellise ilmaga mitte minna ja see oli õige otsus. Sõitsime hoopis Strbske Plesosse ja ronisime seal ühe tipu otsa  (Predne Solisko   2093 meetrit).

Strbske Pleso (nähtavus muljetavaldav)

Peaaegu tipus

Paranev nähtavus

Tipuselfie

Terve matk üles kulges seenevihmas ning me ei näinud üle paari meetri endast eemale. Allatulles nähtavus veidi paranes ja nägime ka kust olime tulnud ja mida oleksime näinud :) . Märgade matkalistena sõime pärast all ühes kohalikus restoranis väga head toitu. Slovakkias õnneks väljas süüa ei ole nii kallis.

Meie rõõmuks oli järgmine päev hoopis ilusam. Magasime autos üsna matkatee alguse lähedal. Oli üsna soe ja arvestades meie selle aasta kehvemat sorti ilmasid, oli ka nähtavus üsna hea. Mida tipu poole jõudsime seda paremaks nähtavus läks :) .

Krivani matkarada 

Krivani tipp paistab

Vaade allapoole, paremal näha rada kust tulime üles.

tipust allapoole vaade

Tipus 2495

See matk oli üsna pikk ja tõusumeetreid oli kõvasti. Tipu jalamil oli ronimine juba üsna järsk,, aga koerale see ei valmistanud mingeid probleeme. Ta liikus meil lahti, aga ootas meid väga viisakalt koguaeg järele või käis ilusti seljataga.

Rahvas oli üsna palju, tundub, et see tipp on populaarsem kui Rysy. Vaade oli ka sealt ülevalt muljetavaldav. Selle toreda tipuvallutusega saime ka oma matkadele kena punkti panna.

Veel üks imelik kogemus Slovakkia külalislahkusest oli meil mägihotellikeses La Petulla. Kuna meil oli vaja ruttu öömaja, siis suurt valikut nii hilja ei olnud ja läksime sinna kuhu saime. Selle hinna eest oleks me Poolas muidugi elanud nagu kuninga kassid. Seal ootas meid keset metsa ees, aga ehtne nõukaaegne hotell, mille sisu pole muutunud viimased 30 aastat ilmselt. Sama kahjuks käis ka toidu kohta. Kui soovite ehtsat ajamasinat proovida, siis külastage seda kohta :D . Olles öö õle elanud, suundusime oma väikese seltskonnaga tagasi kodu poole .

Kebnekaise 2018 august

Selle aasta mäehullude seltskond koosnes 4-st inimloomast ja ühest eriti tublist koerloomast (Cloe).

Cloe sai eelmine aasta käppa proovida Šveitsi ja Austria mägedes, se aasta kus tal vanust juba 2 aastat, oli temaga juba palju lihtsam. Teda sai hoolimata põhjapõtrades ja muudest loomadest lasta isegi lahti ja te ei läinudki neid taga ajama. Mõnes olukorras lihtsalt koera kinni hoidmine muutub eluohtlikuks. Nüüd siis natuke lähemalt meie 5 päevasest matkast ümber Kebnekaise ja lõpetuseks ebaõnnestunud tipukatsest. Hoolimata sellest, me jõudsime tagasi elusalt ja peaaegu vigastusteta :).

6 August kell 13:00 alustasime oma matka Nikkalouoktast

4 Inimest - 85kg matkamanti

1 koer - 6 kg oma matkamanti

Läbisime kokku - 90 km

Kõrgust võtsime - 4000m

sooja oli 5-6 kraadist kuni 23 kraadini umbestäpselt.

Ilm- Ideaalsest suvitusilmast kuni peaaegu orkaanini välja

Ülevaade kogu matkast, tundub lihtsam kui on :)

kottide pakkimine täies hoos

Kebnekaise siit me tuleme!

 Esimene ja viimane päev olid kõige tüütumad ja raskemad, kuna läbida oli 19 km suhteliselt tasast maad, et jõuda mäe jalamile. Kuigi kokku ka nendel päevadel kogunes tõusumeetreid märkamatult üle 400. meetri. Algus oli minul seljas koos fotoaparaadiga 20 kg. Seda oli ilmselgelt liiga palju. Seda andsid tunda minu uue koti all nii puusad kui miskid imelikud seniteadmata jala ülaosas asuvad lihased :D. Kott hõõrus ära puusad ja iga koti uuesti selga panek oli esimesed 2 päeva suhteliselt piinarikas. Rangluule hõõrus augu fotokarihm :D. Selle kõigega harjusin tegelikult teise päeva poolepeal juba ära :). Vett sellises kohas kaasas pole eriti mõtet tassida, kui siis ainult joogisüsteemis. Paljudel rippus lihtsalt tass koti küljes ja võtsid ojadest ja järvekestest kui janu tekkis, neid jagus igale poole. Koeri oli esimesel päeval turistikiirteel näha palju. Sellise raja peal kus me hiljem käisime polnud isegi inimesi praktiliselt näha. 

Hommikuvaade mägedele kuhu kohe oma sammud seame :)

2 päev- Hommik oli mõnus ja suhteliselt soe. Siin oli meie viimane ligipääs levile. Ilmaennustus lubas 3 päeva ilusat ilma. No..... see ei läinud päris nii...

Alustasime liikumist Tarfala järve poole Kebnekaise ida küljel. Paari tunniga liikusime mööda mäeguru üles järveni. Saime teada, et koer on meil nõus ikka kõigega, ka rauast rippsillad järsu trepiga läbis Cloe uskumatult meisterlikult. 

Rippsillad Cloele

Keskmisest koledam vaade :D

Tarfalas tegime puhkepausi. Soe kohv ja lõunavõiku maitsesid hästi. Valmis olid saanud just uued peldikud. Seal oli ka prügipunkt, kuhu sai oma prahi maha jätta. Sinna käis helikopter, mis ka osasid matkajaid üles tõi ning kaupa üles alla vedas. 

Tarfala järv

Nüüd ootas meid ees Matka keerukuselt vast kõige ohtlikum osa. Pidime ületama liustikuga guru, et saaks teiselepoole mäge. Panen täpsema kaardi sellest trassist pildina siia. Siit edasi liikusime mööda "unmarked trail-i", ehk siis rada, mis ei ole mõeldud turistitele ja pole ka looduses märgistatud. Minek liustikule oli üsna kitsas ja järsk. Onu majakesest hoiatas meid järsu ja raske raja eest ja andis paar soovitust. Teel nägime ühte tädi, kes pöördus tagasi, sest pidas tuult liiga tugevaks ning ta olisealjuures ka üksi. No tuul oli, aga mitte väga hull. Sama mees saatis meile järele ka ühe sakslase, aga sellest saime teada alles hommikul, kui teda kaugemal kivil istumas nägime. Ta oli laskudes järve juurde jäänud hiljapeale ja ütles, et oli liiga väsinud, et nii rasket rada alla tulla ja kükitas hommikuni üleval sadula peal. Mingi kamp noori oli teiselpool guru kiidiga ja liikusid ilmselt teist teed pidi edasi. Rohkem inimesi me sellel rajal ei kohanud, rääkimata koertest :). Liustikust üles saanud, tegime väikese järvekese juures grupipildi ja hakkasime laskuma alla ööbimiskihta kuskil 1400 meetri peal. Laskumine osutus isegi kohati raskemaks kui see tõus, mida olime just teinud :). Telk püsti ja õhtusööki valmistama,, makaronid põdrakonserviga maitsesid ülihästi :D. 

Tarfalast guru ületus teise ööbimiskohta

üsna järsk oli tõesti :D

 

liustiku servas

lumised kohad Cloele meeldisid eriti

Grupipilt sadulal

allatulek

 

  3 Päev- Hommik on väga soe. Päev tõotas juba hommikust saati tulla imeilus ja seda ta oli ka. Sakslane, kes eelam kivil istus, tuli nüüd meie juurde ja ütles, et jääb meie telgiplatsile  puhkama, sest on terve öö üleval olnud. Eesmärgiks oli jõuda alla Kungsledeni rajale, et siis ümber mäe jälle teed ülespoole alustada ja jõuda välja taas "unmarked trailil" pisikese järveni, mis asub kohe Kebnekaise tipurajal asuva sadula all. 1700m peal umbestäpselt. Teel nägime põtru ja nautisime ilusat ja sooja ilma. Lõunaks jõudsime alla Kungsledenile ja tegime süüa ühe hüti juures. üle 20 kraadi oli sooja. Liikumistempo oli tagasihoidli. Mitmeid kordi hüppeliigest väänanud Raimo ei saanud igasuguseid liigutusi mitte teha ja siinkohal oli hea, et hakkasime liikuma üles, sest alla oli tal raskem liikuda :D. 

Hütt Kungsledenil, söögipaus :) 

Laagripaika jõudsime pool 9 õhtul. See oli päris raske päev, otsisime kivide vahel telkimiskoha. Tegelikult oli ka õhtu soe. Siiski lõpes õhtu vihmasajuga just kui olime jõudnud telki. Kuna levi polnud, siis ei saanud ka edasist saatust ette ennustada. Jäime hommikut ootama...

 4 Päev - Öösel sadas lõppkokkuvõttes väga palju. Hommikul olime pilves, sõna otseses mõttes. Sadu oli järele jäänud. Ilm oli vaikne. Tegime süüa ja filmisime vahvaid pilvede liikumisi :). Me ei osanud sellel hetkel veel ettegi kujutada, mis meid ees ootab. Tippu oli minna pisut üle 500m tõusu. Asjad koos hakkas kahjuks jälle tibutama. Mis siis ikka, kotid selga ja minekule. Meil oli plaan liikuda üles kahe mäe vahele sadulale ja jätta kotid sinna ja minna tippu mööda siis juba märgistatud västraledenit pidi. Vihma sadas järjest rohkem, aga see meid ei seganud. Kotid maha jäetud, asusime tipu poole. Olles nii 100 m tõusnud kohtasime ühte matkajate paari, kes hoiatasid, et 2 ajal päeval tõuseb tuul 25m/s

musimaias koer

Kuna kell ei olnud veel 12 siis mõtlesime, käia seal tipus ruttu siiski ära.  Üsna pea pidime mõtlema ümber. Kella 2 sai 12 ja 25 m/s sai hoopis tugevam tuul. Vihma sadas läänest itta ja tuul oli ilmselt puhanguti 30-40 m/s pigem. Ausaltõeldes, oli hirm nii suur, et isegi levi tekkides ei julgenud kellelegi teada anda, kus me oleme, sest ei teadnud isegi kuidas alla saada. Jõudsime 1890 meetri kõrgusele ja pugesime korra kivi taha peitu, et teha oma tipuselfie, sest edasi enam minna ei saanud. Kahjuks jäi seekord tipp vallutamata, aga me suutsime elusalt alla tullaja see oli paljupingutustnõudvam ülesanne :). Varjusime korra ühte räpasesse mägionni. Kuna me olime läbimärjad ja me kotid olid 250 m allpool, siis otsustasime, et me ei saa sinna jääda ja tuleb alla minna. Ligumärjana jõudsime kottideni, mis meid sadulal ootasid. Paksud vihmakeebid lendasid ribadena mäest alla. Kotid selga ja ruttu edasi. Alla saamiseks paraku pidime ületama veel 1700 meetrise tipu. Tuul tõstis oma tuure iga hetkega. Mägi oli järsk ja libe. Tuul paiskas korduvalt kivide vahele pikali. Keppidest oli paljuuuu abi. Vahest pidi siiski hoidma lihtsalt kividest kinni, et minema ei lendaks. Koer oli uskumatult tubli. 

peaaegu tipuselfie 

 

Tuul ja vihm ei olnud meie ainukesed vaenlased sellel päeval. Me pidime ka ületama jõge, millest ei oldud jõutud veel silda üle ehitada, paraku oli jõgi külm, väga suure vooluga ja piisavalt lai. Me otsisime üle mineku kohta tund aega, et kõik ikka elusalt üle saaks. Lootus tagasi saada tärkaski alles siis, kui jõgi sai ületatud. Koera katki läinud tagakäpad said papud jalga ja viimased 3,5 km tuulist, kuid juba vahelduvalt vihmatut rada jäi veel minna. Kebnekaise Fjällstation hakkas nurgatagant paistma.