Monday, August 15, 2016


RUMEENIA JA SLOVAKKIA 2016 JUULI


 
Selleaastane matk oli meil Rumeeniasse ja teepeal põikasime ka Slovakkia mägedesse! Kuna auto oli meil katki, siis olude sunnil läksime reisile Dacia Dusteriga ja panime katusele suusaboksi, kuna muidu me poleks kuidagi ära mahtunud! Selleaastased reisikaaslased olid inimloomadest Terje, Heleri ja Ilmar! Koertest olid kaasas Lote (10 aastane malamuut) ja Heleri koer Steffi (7 aastane labrador)! Seltskond oli tore ja kõik mahtusid ilusti autosse ära! Reis kesti kaks nädalat 2-17.07! Alusasime ilusa ilmaga Eestist ja sõitsime ühe jutiga teisele poole Warssavit.Tukastasime natuke ja suundusime Slovakkiasse, et otsida ööbimiskoht!

"Rumeenia villis" koerte pesa

 Ilm oli päeval väga sombune ja kohale jõudes polnud midagi näha! Peale otsinguid leidsime toreda kämpingu Strebske Pleso lähedal, kus saime kogu seltskonnaga 22 euriga hakkama! Isegi internett oli :)! Õhtul ilm selgines ja mäetipud tulid päikeseloojangu taustal nähtavale! Ilusa vaatega jäime homset tipupäeva ootama! Hommik oli ilus, tegime süüa ja hakkasime vaikselt liikuma Strebske Pleso poole! Algul jõudsime suusakeskusesse, kust juhatati meid tagasi teise järve poole, kus matkarada Rysy tippu alguse sai! Seal küll väideti, et 12 on hilja minna! Mei ei jõua tippu! Me otsustasime ikka minna ja õigesti tegime! Läksime ülesumbes 5 tundi ja 4 tulime alla! 


Selle raja juures tuli arvestada sellega, et enne kui matkarada peale hakkas tuli mitu kilomeetrit enne mõõda asfaltteed üles jalutada järve äärde! Sealt hakkas rada pihta ja tippu läksime sealt 3 tundi! Enamasti oli rada väga hea, paar keerulisemat kohta tuli ka ette! Sellest hoolimata jõudsime kõik ilusti üles ja alla tagasi kah!:) Koeraga täiesti tehtav, soovituslik on omada seljakotti, millel peal sang, et saaks vajadusel koera mõnest kohast aidata :)! Mägimatkadel on oluline, et koeral oleks olemas ka korralikud papud (parajad), sest sellisele pinnasele ei ole koera käpp loodud ja padjandid lähevad üsna kergesti katki, või kuluvad ära! Kõige olulisemad on tagakäpad, aga oleneb koerast, sellel reisi oli laskudes probleem Steffil ka esikäpad, sest tal oli komme neid libistada mitte astuda nagu Lote! 


Rysy tipu poole! Keeruline koht, kuhu tekkis ummik! Kõik tulevad alla ja ühed hullud Eestlased lähevad veel üles!

Lote-10 a:ilmselt viimast korda nii kõrgetesse mägedesse ja nii rasketele radadele! 

Viimased lumised kohad :)
Steffi lemmikkohad! LUMI
 

Meie reisiseltskond peaaega tipus! Rysy sadulal





 
Rysy tipp! 2508m

puhkus...



Viimane pilk kõrgtatratele


Magasime veel öö Rijo Camping Stara Lesnas. Hommikul asusime teele Rumeenia poole! Külastasime Slovakkias vahepeal maalust liustikut ja vurasime edasi! Ööseks jõudsime läbi Ungari Rumeeniasse! Ööbisime suvalises parklas teeääres ja avastasime hommikul, et olime parkinud turu väravasse! Meid ümbritsesid hobuvankrid ja traktorid erineva kaubaga! :)! Rumeenias peab arvestama sellega, et seal on palju hulkuvaid koeri!!! Asusime teele Retezati rahvusprgi poole, kus toimub meie teine matk. Sedapuhku kolme päevane. Leidsime matkaraja algusest ühe kämpingumajakestega koha, kus saime magada majakeses 10 euri eest :)! Seal magasime küll oma magamiskottides, sest neid linu ilmselt pole mitu aastat vahetatud, aga muidu oli tore majake, väike hiirekaka padja all oli ka täiesti normaalne! Planeerisin matka kaardi järgi mille samast kohast ostsime! See oli natukene vale potsus, kuna tagasiteel osa rada enam ammu kasutusel pole olnud ja seal saime tunda tõelise seikluse maiku! Kottpimedas mägedes ja metsades otsida teed tagasi autoni oli päris elamusterohke, aga saime hakkama :)... Kui ei ole väga orienteeruja, siis selliseid ekstreemusi ei soovita ette võtta :D! Seni olin teinud päevaseid matku ja kolmepäeva tavaariga oli ülesminek hoopis teine. Tõusu oli esimesel päeval pea 1500 meetrit ja see oli päris väsitav, jõudsime Zanoaga järve äärde laagrisse kell 21:00! Tuul oli hirmus tugev ja tänu sellele 1994 meetri peal ka väga külm! 










Meie kolmepäevase matka esimene päev, saime metsast välja!
 
Oleme tõusnud üle 1000 meetri täna!



Teine hommik, külalised sõid Lote toidu ära!
Eeslid on ikka hirmsad loomad, arvab Lote!

Tegime hommikul süüa, nunnutasime eesleid ja asusime puhanutena teele Pucura järve poole! Seal juures pidime tõusma rahvuspargi kõrgeimasse tippu, aga teekond Pucura juurde osutus oodatust keerulisemaks! Järsk laskumine ja väga suurte kividega ebamäärased rajad olid meie komistuskiviks ja jõudsime laagripaika pisut räsitud korakäppadega (Steffil) liiga hilja, et minna tippu, otsustasime puhata ja hommikul vara liikuma hakata! Viimasel päeval oli lihtsalt vaja liikuda 15 kilomeetrit (sama palju nagu esimese kahe päevaga kokku!) Sellest 500 meetrit kuskil tõusu kokku ja ülejäänud langust! 

Teine päev; teel Pucura järve äärde! 2200 m!

Vaade tulevikku...!
 
Allatee oli pisut raske, igas mõttes!

Steffi on hüppevalmis :)

Pissile peab minema ikka murule, isegi kui see on kuristiku serval!

Päästja lumi...
Teine telkimisala, "Pucura" järv



varustuse kuivatamine 


Viimase päeva Matk viis üle kahe mäe tipu! Viimaseks tipuks oli Retezat, mis on vaid 24 meetrit madalam kui kõrgeim tipp! Tee sinna oli mõõdukalt täitsa hea! Katsumuste rada algas allatulekuga, kus rada ühel hetkel kadus ja aeg surus takka! Tipust laskumine esimesed paar kilomeetrit olid nii rasked, et kaotasime kõvasti aega! Üle oru tuli meeletut padukat, ÕNNEKS meie seal kividel turnides saime ainult paar piiska! 12:00 olime 1800 meetri kõrgusel ja laskuda oli mõõda tundmatut orgu ja metsa üle 1000 meetri! Pime oli seal kell 22:00 täielikult! Tänu umbmäärasele kaardile, ainult topopõhjaga gpsile ja tahtejõule viisin ma meie seltskonna tagasi alla :D! Motivatsiooniks 3 veini mis meid autos ootasid :P! 23:30 jõudsime alla! Isegi kott ei tundunud enam raske, kui sa võsas ja nõgestes ja jõgederägastikus üritad leid teed tsivilisatsiooni! 

 




Lote
Steffi
Retezatile tõus! kolmas päev



grupipilt :)

Natuke veel minna...

Väsinud matkalised
Matka lõpp 23.30 kottpimedas

Matk oli vägev ja õpetlik! Rumeenia ei ole Austria ega Norra, seal on korralikumatsorti matkarajad ainult popimates turistikohtades! Seda tasub meeles pidada kui sinna matkama minna ja eriti koeraga! NB! Seal ei saa väga usaldada ka siltidele kirjutatud ajalisi hinnanguid , kaua peaks aega minema :)! Otsisime enale ühe mõnusa odava ja eriti hea ja sõbraliku teenindusega hotelli Targu Jius ! Casa Cartianu! Puhkasime ja mõnulesime seal kaks päeva kolmekesi! Sõime jõime, suplesime, nautisime luksuslikku tuba ja seda kõike 158 euro eest kolme peale! Toit on seal ikka müstiliselt odav !

Hotell , kus saab olla koertega ja on väga lahke personal! Odav nagu Rumeenias ikka
Targu Jiu




Transfagarasan
Viimane matk, all paistab meie laagriplats
Liikusime edasi kuulsasse paika Fagarasani mäestikku, kus asub Rumeenia kõrgeim tipp, kuna koerte käpad olid saanud liialt vatti, siis mitmepäevasest matkast Moldoveanu otsa oleks olnud liig! Läksime hoopis trasnfagarasani tii kõrgeimasse kohta järve äärde telkima ja tegime viimaseks matkaks Vânătarea lui Buteanu tipu 2507 m! See oli turistirohke koht ja rada sinna oli inimlik :)! Alla tulime natuke nõudlikumat teed, aga mei oleme juba kõigega harjunud! Koerad said ujuda ja kõik olid õnnelikud :)!

Musta koera päikesevari :)


Koerte tipp! Meie suundume edasi päris tippu kuhu koerad ei saa, kuna vahepeal on üks suurem lõhe!
Tipp paistab kaugemal! Vanatoarea lui  2508m

Lõpuks sai ujuma

 Ilmaga vedas meil terve aeg! Oli soe ja saime tänu sellele ka suve tunda Eesti ilma kõrval! Mõnusa tundega liikusime pailatama Clui Napocasse! Käisime teel soolakaevanduses ja võtsime üheks õhtuks aja maha, enne kui tagasiteele asusime! 




Sunday, May 8, 2016

PICCOLO


Piccolo 


Piccolo leidmise päeval 28 aprill. 2016

Meie Loomaperre lisandus selline väike tegelane, kes oli Kolgakülas eratee kraavi visatud 28 aprill ja sinna surema jäetud! Kuna pisike tegelane oli väga visa, siis otsustasime, et anname talle võimaluse! Esialgu ei suutnud isegi kindlaks määrata, kellega tegu on! Kas mõne metsloomaga või koeraga, ilmselt on siiski tegu koerakutsikaga! Kuna kutsikal on kraan all, siis selles saime olla vähemalt kindlad, et tegu on isase isendiga. Täna ilmselt 10 päevasena, avanesid ta silmad! 28 aprill kaalus Piccolo 123 grammi . Tal olid ilmselt kehvadest elutingimustest, kaasa antud väivid, keda muidu Eesti tingimustes väga sagedasti ei leia! Nendest lahtisaamine on õnneks lihtne! 

Trichodectes canis (väiv) , tegin läbi mikroskoobi elukatest pilti

Nüüd on Piccolo natuke üle 200 grammi. Toidame teda Kassipoegade emapiimaasendajaga. Ta on hästi aktiivne ja tugev. Jootine ja pissitamine on juba hästi käpas! Enam ei pea pudelit suhu toppima, tahab ise akstiivselt juua. Pissihädast, näljast ja külmast annab vääksumisega märku! Kasvatame ta üles ja saadame ta hoolivasse uude koju:)! Kirjutan varsti edusammudest ja lisan veel pilte :)! 


Õpime jooma :)


Thursday, July 23, 2015

Austria 2015 Juuli

Austria-Saksamaa-Itaalia!

Varustust müün siin :) Kui on küsimusi ja muresi, siis kirjutage meil või sõnum facebooki. Kodulehel kõiki asju mul üleval ei pruugi olla! annan alati ka hea meelega nõu matkamise kohta koeraga! Külastage meid Lahemaal

Selleaastane mägedematk algas pika autosõiduga Austria poole! Poola tervitas meid juba 36 kraadise kuumusega ja Saltzburgi jõudes oli temperatuur müstilised 38 kraadi! Siinjuures peab mainima, et meil autol kliimaseade on katki. Seetõttu olid reisi kõige raskemad päevad Lotel autos ja mitte üldse mäkke ronides.
Õnneks teisel päeval kohapeal oli öösel äike ja 38 kraadist sai 28 ja see oli tegelikult kergenduseks, sest liiga kuumaga oleks mägedes ronimine osutunud keeruliseks! Esimese matka otsustasime teha Saksamaal Berchtesgadeni rahvuspargis Hoher Göll mäele! Selle matka valimine on ehtne näide sellest, et enne mäkke minekut koeraga tuleb enne korralikult uurida, kas sinna ka koeraga üldse saab, kuna see mägi oli plaaniväline, siis uurisime infot kohalikult mehelt, kes põhitrassi kohe välistas, et liiga palju ronimisetappe trossi abil! Ta näitas meile rajavariandi, mis võibolla on koeraga teostatav :)! Läksime siis sellele rajale, esimesed 15 minutit oli tõesti üsna hea mõõda metsarada
 Hoher Göll mäeguru
Koera käpad ei ole kivisel pinnal liikumiseks, matkale minnes
varu vähemalt tagumistele jalgadele papud, parem kui oleks
vajaduse tekkides ka esimestele käppadele olemas. RuffweariPapud

 mida ise müün ja kasutan sobivad selleks
 suurepäraselt. www.nara.ee
ülespoole liikuda, kuni ette tuli kaljusein ja algas esimene etapp trossiga, kus Lote üsna edukalt väikese abistamisega üles sai! Nimelt on seljakotis peal sang, millest on hea koera natuke tõsta kui mõni kivi on liiga suur või sein liiga järsk.  Ma lootsin, et selle lõiguga asi piirdub, kuna harilikult on mäegurud kiviklibused ja üsna siledad, mõne kivisema kohaga, aga sellel mäel oli sõna otseses mõttes terve tee  kaljune ja tihedalt lõhesid täis pikitud. Mida ülespoole jõudsime, seda teravamaks ja sügavamaks lõhed läksid, aga me ei jätnud jonni! Liikusime edasi peaaegu tipule viiva sadulani välja, olles tõusnud juba üle 1000 meetri!  Kui Lote üks tagumine käpp veritsema hakkas otsustasime, et see tipp jääb meil vallutamata. Lote üks küüs oli murdunud ja padjand kulunud! Ilmselgelt oli see pinnas Talle liiga karm, eriti tagumistle  käppadele.Ülevalt tuli ka üks vanem mees, kes ütles, et tipus on liiga tugev tuul täna ja hoiatas veel suuremate lõhede eest. Jätsime Lote lumele puhkama ja läksime ise veel natuke ülespoole, peale väikest puhkust ja einet liikusime tagasi alla. Auto poole liikudes on Lote tempo alati reibas ja kohad mis tulles tundusid nii rasked on ühtäkki nii lihtsad :)! See oli vägav matk, teelt leidsime ühe toreda mägikitse, lennukiratta ja kuhjaga hingematvaid vaateid! 


 Ööbisime 2000 meetri peal (hommikused külalised tundsid Lote vastu suurt huvi)











Õhtuks liikusime Inspruki taha Kühtai küla lähedale ja ööbisime umbes 2000 meetri kõrgusel ja selle reisi madalaim temperatuur oli sellel ööl, 9 kraadi! Kuna hommikused külalised olid väga uudishimulikud ja pealetükkivad, siis pakkisime oma asjad kokku ja sõitsime Kühttaisse, et süüa rahulikult hommikust ja valmistada ette järgmine matk! Ilm oli super ja teele asudes oli õues juba 14 kraadi. Olles 300 meetrit tõusnud avastasime, et päiksekreem jäi autosse. Lotel oli sellest täitsa ükskõik, meie seevastu põlesime korralikult ära! Tee tippu oli ilus ja koeraga matkamiseks täpselt paras, esimene osa oli korralik klibune-kivine matkarada ja viimanes osas kaljurahnud ja natuke ronimist. Allatulekuks sai kasutada lumist mäeguru, mille peal on hea suurte sammudega astuda või kepide toel justkui suusatada.

Veehoidla, oleme teel SulczKogeli tippu! 
Sulckogeli sadulal, pool ronimisosa on veel ees

Tipus, SulcKogel 3016m


Järgmisel päeval võtsime aja maha, tegime väikese matka Tiroli mäestiku kõrgeima kose juurde ja uudistasime niisama ümbrust. Õhtuks liikusime läbi Söldeni kohta nimega Vent, kust pidi meie matk Wildspitze peale, mis on Austria kõrguselt teine tipp 3778 m. Uurisime ja tõdesime, et koeraga seda matka sellise varustusega teha ei saa. Lote pole õppinud kassidega mäkke ronimist veel ära ja lennata ta ka hästi ei oska :)! Varusime endale kaarte erinevate radade kohta, et valida alternatiivset matka! Ööbimiseks otsisime ühe ilusa koha mägijõe ääres. Hommikul poole 10 ajal saime liikuma. Otsustasime minna matkale Wildspitze jalamile Urkundholmi mäetippu (3117m). Üle 1000m taas tõusu ja hea kiire tee, kuni Breslauer hütini 2848 m. Sealt edasi oli kaljune tee tippu. Vaade oli loomulikult super ja tipuõlu maitses hästi! Sellel matkal sai Lotel esimest korda vesi juba  tipus otsa, hoolimata sellest, et harilikult esimesed poolteist tundi ta üldse juua ei taha. Ilmaga on meil väga vedanud. 

Urkundholm 3117m
Plaan oli veel täna jõuda üle Austri-Itaalia piiri. Selle tee kõrgeim punkt oli 1509m. ja selle eest küsiti 14 eurot! Me imestasime kõrge hinna üle, (  kõik me imestused kahvatusid järgmise teemaksu kõrval, mis oli Grossklockneri teelõigu läbimise eest 34,50 eurot.) Öö veetsime Itaalias väikeses hubases kämpingus. Hommikul asusime teele läbi Itaalia taas Austria poole, Selle päeva matk oli plaanis teha Itaalia-Austri piiril I maailmasõja vabaõhumuuseumis. Läbisime selle muuseumiraja ühe osa, mis algas Itaalias ja lõpes Austrias. Eesmärgiks oli jõuda Pal Piccolo mäetippu (1886m). Terve mäehari piiril oli  kilomeetrite kaupa täis erinevaid punkreid ja kaevikuid. Kõik info oli saksa keeles. Austrias enamasti kuskil pole Inglise keeles paraleelset teksti, isegi mitte söögikohtades :)! Pisut sadas vahepeal vihma ja allatulek seetõttu oli päris libe. 
Lote ronis laskepunkri katuselePal Piccolo otsas 1886m


Liustikul turiste lõbustamas

Grossklockneri liustik

Teel autoga alla leidsime ööbimiseks vaateplatvormi, kus avanes ilus vaadel orus olevale külale! Järgmine hommik asusime teele Grossklockneri jalamile. Grossklockner on Austria kõrgeim tipp! Meie matkasime seekord hoopis allapoole. Nimelt külastasime Selle mäestiku pikimat liustiku, milles oli alles jäänud vaig väike jupp. 15 aastat tagasi seal käies oli liusti kilomeeter pikem ja umbes 70 meetrit kõrgem. Kuna seal käib palju turiste, siis oli Lote väga populaarne. Läbisime viimast korda autoga 1500 meetri piiri ja ületasime kõrgeima läbitava punkti Austrias. Kapruni nimelises linnakeses leidsime selle reisi kõige odavama kämpingu ja otsustasime veeta seal kaks ööd. Küsisime kohalikult mehelt nõu kuhu oma viimane matk teha. Täna sellele käisime kohas, kuhu oma peaga poleks osanud küll minna! Kuna meil oli terve päev, siis sellest matkast kujunes igas mõttes pikim matk! Läbisime kõrgusesse üle 1400 meetri, pikuses 27 km ja aega võttis see kõik kokku 7 tundi! Me sattusime üleval kõndima pikalt mööda mäeharja, mis oli eriti hea adrenaliinisüstija pikaks ajaks ja no vaade oli taaskord lihtsalt imeline! See oli super matk lõpetamaks meie selleaastast mägimatka!
Järveke mäetipus


Viimane tipuõlu ja väike puhkus


Matk mäeharjal, lihtsalt super kogemus ja kuhjaga adrenaliini
Koerte baar

www.nara.ee