Friday, September 28, 2018

Kebnekaise 2018 august



Selle aasta mäehullude seltskond koosnes 4-st inimloomast ja ühest eriti tublist koerloomast (Cloe).
Cloe sai eelmine aasta käppa proovida Šveitsi ja Austria mägedes, se aasta kus tal vanust juba 2 aastat, oli temaga juba palju lihtsam. Teda sai hoolimata põhjapõtrades ja muudest loomadest lasta isegi lahti ja te ei läinudki neid taga ajama. Mõnes olukorras lihtsalt koera kinni hoidmine muutub eluohtlikuks. Nüüd siis natuke lähemalt meie 5 päevasest matkast ümber Kebnekaise ja lõpetuseks ebaõnnestunud tipukatsest. Hoolimata sellest, me jõudsime tagasi elusalt ja peaaegu vigastusteta :).

6 August kell 13:00 alustasime oma matka Nikkalouoktast

4 Inimest - 85kg matkamanti
1 koer - 6 kg oma matkamanti
Läbisime kokku - 90 km
Kõrgust võtsime - 4000m
sooja oli 5-6 kraadist kuni 23 kraadini umbestäpselt.
Ilm- Ideaalsest suvitusilmast kuni peaaegu orkaanini välja

Ülevaade kogu matkast, tundub lihtsam kui on :)

kottide pakkimine täies hoos
Kebnekaise siit me tuleme!
 Esimene ja viimane päev olid kõige tüütumad ja raskemad, kuna läbida oli 19 km suhteliselt tasast maad, et jõuda mäe jalamile. Kuigi kokku ka nendel päevadel kogunes tõusumeetreid märkamatult üle 400. meetri. Algus oli minul seljas koos fotoaparaadiga 20 kg. Seda oli ilmselgelt liiga palju. Seda andsid tunda minu uue koti all nii puusad kui miskid imelikud seniteadmata jala ülaosas asuvad lihased :D. Kott hõõrus ära puusad ja iga koti uuesti selga panek oli esimesed 2 päeva suhteliselt piinarikas. Rangluule hõõrus augu fotokarihm :D. Selle kõigega harjusin tegelikult teise päeva poolepeal juba ära :). Vett sellises kohas kaasas pole eriti mõtet tassida, kui siis ainult joogisüsteemis. Paljudel rippus lihtsalt tass koti küljes ja võtsid ojadest ja järvekestest kui janu tekkis, neid jagus igale poole. Koeri oli esimesel päeval turistikiirteel näha palju. Sellise raja peal kus me hiljem käisime polnud isegi inimesi praktiliselt näha. 
Hommikuvaade mägedele kuhu kohe oma sammud seame :)
2 päev- Hommik oli mõnus ja suhteliselt soe. Siin oli meie viimane ligipääs levile. Ilmaennustus lubas 3 päeva ilusat ilma. No..... see ei läinud päris nii...
Alustasime liikumist Tarfala järve poole Kebnekaise ida küljel. Paari tunniga liikusime mööda mäeguru üles järveni. Saime teada, et koer on meil nõus ikka kõigega, ka rauast rippsillad järsu trepiga läbis Cloe uskumatult meisterlikult. 

Rippsillad Cloele

Keskmisest koledam vaade :D
Tarfalas tegime puhkepausi. Soe kohv ja lõunavõiku maitsesid hästi. Valmis olid saanud just uued peldikud. Seal oli ka prügipunkt, kuhu sai oma prahi maha jätta. Sinna käis helikopter, mis ka osasid matkajaid üles tõi ning kaupa üles alla vedas. 
Tarfala järv

Nüüd ootas meid ees Matka keerukuselt vast kõige ohtlikum osa. Pidime ületama liustikuga guru, et saaks teiselepoole mäge. Panen täpsema kaardi sellest trassist pildina siia. Siit edasi liikusime mööda "unmarked trail-i", ehk siis rada, mis ei ole mõeldud turistitele ja pole ka looduses märgistatud. Minek liustikule oli üsna kitsas ja järsk. Onu majakesest hoiatas meid järsu ja raske raja eest ja andis paar soovitust. Teel nägime ühte tädi, kes pöördus tagasi, sest pidas tuult liiga tugevaks ning ta olisealjuures ka üksi. No tuul oli, aga mitte väga hull. Sama mees saatis meile järele ka ühe sakslase, aga sellest saime teada alles hommikul, kui teda kaugemal kivil istumas nägime. Ta oli laskudes järve juurde jäänud hiljapeale ja ütles, et oli liiga väsinud, et nii rasket rada alla tulla ja kükitas hommikuni üleval sadula peal. Mingi kamp noori oli teiselpool guru kiidiga ja liikusid ilmselt teist teed pidi edasi. Rohkem inimesi me sellel rajal ei kohanud, rääkimata koertest :). Liustikust üles saanud, tegime väikese järvekese juures grupipildi ja hakkasime laskuma alla ööbimiskihta kuskil 1400 meetri peal. Laskumine osutus isegi kohati raskemaks kui see tõus, mida olime just teinud :). Telk püsti ja õhtusööki valmistama,, makaronid põdrakonserviga maitsesid ülihästi :D. 


Tarfalast guru ületus teise ööbimiskohta





üsna järsk oli tõesti :D

 

liustiku servas




lumised kohad Cloele meeldisid eriti

Grupipilt sadulal
allatulek

 
  3 Päev- Hommik on väga soe. Päev tõotas juba hommikust saati tulla imeilus ja seda ta oli ka. Sakslane, kes eelam kivil istus, tuli nüüd meie juurde ja ütles, et jääb meie telgiplatsile  puhkama, sest on terve öö üleval olnud. Eesmärgiks oli jõuda alla Kungsledeni rajale, et siis ümber mäe jälle teed ülespoole alustada ja jõuda välja taas "unmarked trailil" pisikese järveni, mis asub kohe Kebnekaise tipurajal asuva sadula all. 1700m peal umbestäpselt. Teel nägime põtru ja nautisime ilusat ja sooja ilma. Lõunaks jõudsime alla Kungsledenile ja tegime süüa ühe hüti juures. üle 20 kraadi oli sooja. Liikumistempo oli tagasihoidli. Mitmeid kordi hüppeliigest väänanud Raimo ei saanud igasuguseid liigutusi mitte teha ja siinkohal oli hea, et hakkasime liikuma üles, sest alla oli tal raskem liikuda :D. 






Hütt Kungsledenil, söögipaus :) 

Laagripaika jõudsime pool 9 õhtul. See oli päris raske päev, otsisime kivide vahel telkimiskoha. Tegelikult oli ka õhtu soe. Siiski lõpes õhtu vihmasajuga just kui olime jõudnud telki. Kuna levi polnud, siis ei saanud ka edasist saatust ette ennustada. Jäime hommikut ootama...




 4 Päev - Öösel sadas lõppkokkuvõttes väga palju. Hommikul olime pilves, sõna otseses mõttes. Sadu oli järele jäänud. Ilm oli vaikne. Tegime süüa ja filmisime vahvaid pilvede liikumisi :). Me ei osanud sellel hetkel veel ettegi kujutada, mis meid ees ootab. Tippu oli minna pisut üle 500m tõusu. Asjad koos hakkas kahjuks jälle tibutama. Mis siis ikka, kotid selga ja minekule. Meil oli plaan liikuda üles kahe mäe vahele sadulale ja jätta kotid sinna ja minna tippu mööda siis juba märgistatud västraledenit pidi. Vihma sadas järjest rohkem, aga see meid ei seganud. Kotid maha jäetud, asusime tipu poole. Olles nii 100 m tõusnud kohtasime ühte matkajate paari, kes hoiatasid, et 2 ajal päeval tõuseb tuul 25m/s
musimaias koer
Kuna kell ei olnud veel 12 siis mõtlesime, käia seal tipus ruttu siiski ära.  Üsna pea pidime mõtlema ümber. Kella 2 sai 12 ja 25 m/s sai hoopis tugevam tuul. Vihma sadas läänest itta ja tuul oli ilmselt puhanguti 30-40 m/s pigem. Ausaltõeldes, oli hirm nii suur, et isegi levi tekkides ei julgenud kellelegi teada anda, kus me oleme, sest ei teadnud isegi kuidas alla saada. Jõudsime 1890 meetri kõrgusele ja pugesime korra kivi taha peitu, et teha oma tipuselfie, sest edasi enam minna ei saanud. Kahjuks jäi seekord tipp vallutamata, aga me suutsime elusalt alla tullaja see oli paljupingutustnõudvam ülesanne :). Varjusime korra ühte räpasesse mägionni. Kuna me olime läbimärjad ja me kotid olid 250 m allpool, siis otsustasime, et me ei saa sinna jääda ja tuleb alla minna. Ligumärjana jõudsime kottideni, mis meid sadulal ootasid. Paksud vihmakeebid lendasid ribadena mäest alla. Kotid selga ja ruttu edasi. Alla saamiseks paraku pidime ületama veel 1700 meetrise tipu. Tuul tõstis oma tuure iga hetkega. Mägi oli järsk ja libe. Tuul paiskas korduvalt kivide vahele pikali. Keppidest oli paljuuuu abi. Vahest pidi siiski hoidma lihtsalt kividest kinni, et minema ei lendaks. Koer oli uskumatult tubli. 
peaaegu tipuselfie 
 


Tuul ja vihm ei olnud meie ainukesed vaenlased sellel päeval. Me pidime ka ületama jõge, millest ei oldud jõutud veel silda üle ehitada, paraku oli jõgi külm, väga suure vooluga ja piisavalt lai. Me otsisime üle mineku kohta tund aega, et kõik ikka elusalt üle saaks. Lootus tagasi saada tärkaski alles siis, kui jõgi sai ületatud. Koera katki läinud tagakäpad said papud jalga ja viimased 3,5 km tuulist, kuid juba vahelduvalt vihmatut rada jäi veel minna. Kebnekaise Fjällstation hakkas nurgatagant paistma. 

Monday, August 15, 2016


RUMEENIA JA SLOVAKKIA 2016 JUULI


 
Selleaastane matk oli meil Rumeeniasse ja teepeal põikasime ka Slovakkia mägedesse! Kuna auto oli meil katki, siis olude sunnil läksime reisile Dacia Dusteriga ja panime katusele suusaboksi, kuna muidu me poleks kuidagi ära mahtunud! Selleaastased reisikaaslased olid inimloomadest Terje, Heleri ja Ilmar! Koertest olid kaasas Lote (10 aastane malamuut) ja Heleri koer Steffi (7 aastane labrador)! Seltskond oli tore ja kõik mahtusid ilusti autosse ära! Reis kesti kaks nädalat 2-17.07! Alusasime ilusa ilmaga Eestist ja sõitsime ühe jutiga teisele poole Warssavit.Tukastasime natuke ja suundusime Slovakkiasse, et otsida ööbimiskoht!

"Rumeenia villis" koerte pesa

 Ilm oli päeval väga sombune ja kohale jõudes polnud midagi näha! Peale otsinguid leidsime toreda kämpingu Strebske Pleso lähedal, kus saime kogu seltskonnaga 22 euriga hakkama! Isegi internett oli :)! Õhtul ilm selgines ja mäetipud tulid päikeseloojangu taustal nähtavale! Ilusa vaatega jäime homset tipupäeva ootama! Hommik oli ilus, tegime süüa ja hakkasime vaikselt liikuma Strebske Pleso poole! Algul jõudsime suusakeskusesse, kust juhatati meid tagasi teise järve poole, kus matkarada Rysy tippu alguse sai! Seal küll väideti, et 12 on hilja minna! Mei ei jõua tippu! Me otsustasime ikka minna ja õigesti tegime! Läksime ülesumbes 5 tundi ja 4 tulime alla! 


Selle raja juures tuli arvestada sellega, et enne kui matkarada peale hakkas tuli mitu kilomeetrit enne mõõda asfaltteed üles jalutada järve äärde! Sealt hakkas rada pihta ja tippu läksime sealt 3 tundi! Enamasti oli rada väga hea, paar keerulisemat kohta tuli ka ette! Sellest hoolimata jõudsime kõik ilusti üles ja alla tagasi kah!:) Koeraga täiesti tehtav, soovituslik on omada seljakotti, millel peal sang, et saaks vajadusel koera mõnest kohast aidata :)! Mägimatkadel on oluline, et koeral oleks olemas ka korralikud papud (parajad), sest sellisele pinnasele ei ole koera käpp loodud ja padjandid lähevad üsna kergesti katki, või kuluvad ära! Kõige olulisemad on tagakäpad, aga oleneb koerast, sellel reisi oli laskudes probleem Steffil ka esikäpad, sest tal oli komme neid libistada mitte astuda nagu Lote! 


Rysy tipu poole! Keeruline koht, kuhu tekkis ummik! Kõik tulevad alla ja ühed hullud Eestlased lähevad veel üles!

Lote-10 a:ilmselt viimast korda nii kõrgetesse mägedesse ja nii rasketele radadele! 

Viimased lumised kohad :)
Steffi lemmikkohad! LUMI
 

Meie reisiseltskond peaaega tipus! Rysy sadulal





 
Rysy tipp! 2508m

puhkus...



Viimane pilk kõrgtatratele


Magasime veel öö Rijo Camping Stara Lesnas. Hommikul asusime teele Rumeenia poole! Külastasime Slovakkias vahepeal maalust liustikut ja vurasime edasi! Ööseks jõudsime läbi Ungari Rumeeniasse! Ööbisime suvalises parklas teeääres ja avastasime hommikul, et olime parkinud turu väravasse! Meid ümbritsesid hobuvankrid ja traktorid erineva kaubaga! :)! Rumeenias peab arvestama sellega, et seal on palju hulkuvaid koeri!!! Asusime teele Retezati rahvusprgi poole, kus toimub meie teine matk. Sedapuhku kolme päevane. Leidsime matkaraja algusest ühe kämpingumajakestega koha, kus saime magada majakeses 10 euri eest :)! Seal magasime küll oma magamiskottides, sest neid linu ilmselt pole mitu aastat vahetatud, aga muidu oli tore majake, väike hiirekaka padja all oli ka täiesti normaalne! Planeerisin matka kaardi järgi mille samast kohast ostsime! See oli natukene vale potsus, kuna tagasiteel osa rada enam ammu kasutusel pole olnud ja seal saime tunda tõelise seikluse maiku! Kottpimedas mägedes ja metsades otsida teed tagasi autoni oli päris elamusterohke, aga saime hakkama :)... Kui ei ole väga orienteeruja, siis selliseid ekstreemusi ei soovita ette võtta :D! Seni olin teinud päevaseid matku ja kolmepäeva tavaariga oli ülesminek hoopis teine. Tõusu oli esimesel päeval pea 1500 meetrit ja see oli päris väsitav, jõudsime Zanoaga järve äärde laagrisse kell 21:00! Tuul oli hirmus tugev ja tänu sellele 1994 meetri peal ka väga külm! 










Meie kolmepäevase matka esimene päev, saime metsast välja!
 
Oleme tõusnud üle 1000 meetri täna!



Teine hommik, külalised sõid Lote toidu ära!
Eeslid on ikka hirmsad loomad, arvab Lote!

Tegime hommikul süüa, nunnutasime eesleid ja asusime puhanutena teele Pucura järve poole! Seal juures pidime tõusma rahvuspargi kõrgeimasse tippu, aga teekond Pucura juurde osutus oodatust keerulisemaks! Järsk laskumine ja väga suurte kividega ebamäärased rajad olid meie komistuskiviks ja jõudsime laagripaika pisut räsitud korakäppadega (Steffil) liiga hilja, et minna tippu, otsustasime puhata ja hommikul vara liikuma hakata! Viimasel päeval oli lihtsalt vaja liikuda 15 kilomeetrit (sama palju nagu esimese kahe päevaga kokku!) Sellest 500 meetrit kuskil tõusu kokku ja ülejäänud langust! 

Teine päev; teel Pucura järve äärde! 2200 m!

Vaade tulevikku...!
 
Allatee oli pisut raske, igas mõttes!

Steffi on hüppevalmis :)

Pissile peab minema ikka murule, isegi kui see on kuristiku serval!

Päästja lumi...
Teine telkimisala, "Pucura" järv



varustuse kuivatamine 


Viimase päeva Matk viis üle kahe mäe tipu! Viimaseks tipuks oli Retezat, mis on vaid 24 meetrit madalam kui kõrgeim tipp! Tee sinna oli mõõdukalt täitsa hea! Katsumuste rada algas allatulekuga, kus rada ühel hetkel kadus ja aeg surus takka! Tipust laskumine esimesed paar kilomeetrit olid nii rasked, et kaotasime kõvasti aega! Üle oru tuli meeletut padukat, ÕNNEKS meie seal kividel turnides saime ainult paar piiska! 12:00 olime 1800 meetri kõrgusel ja laskuda oli mõõda tundmatut orgu ja metsa üle 1000 meetri! Pime oli seal kell 22:00 täielikult! Tänu umbmäärasele kaardile, ainult topopõhjaga gpsile ja tahtejõule viisin ma meie seltskonna tagasi alla :D! Motivatsiooniks 3 veini mis meid autos ootasid :P! 23:30 jõudsime alla! Isegi kott ei tundunud enam raske, kui sa võsas ja nõgestes ja jõgederägastikus üritad leid teed tsivilisatsiooni! 

 




Lote
Steffi
Retezatile tõus! kolmas päev



grupipilt :)

Natuke veel minna...

Väsinud matkalised
Matka lõpp 23.30 kottpimedas

Matk oli vägev ja õpetlik! Rumeenia ei ole Austria ega Norra, seal on korralikumatsorti matkarajad ainult popimates turistikohtades! Seda tasub meeles pidada kui sinna matkama minna ja eriti koeraga! NB! Seal ei saa väga usaldada ka siltidele kirjutatud ajalisi hinnanguid , kaua peaks aega minema :)! Otsisime enale ühe mõnusa odava ja eriti hea ja sõbraliku teenindusega hotelli Targu Jius ! Casa Cartianu! Puhkasime ja mõnulesime seal kaks päeva kolmekesi! Sõime jõime, suplesime, nautisime luksuslikku tuba ja seda kõike 158 euro eest kolme peale! Toit on seal ikka müstiliselt odav !

Hotell , kus saab olla koertega ja on väga lahke personal! Odav nagu Rumeenias ikka
Targu Jiu




Transfagarasan
Viimane matk, all paistab meie laagriplats
Liikusime edasi kuulsasse paika Fagarasani mäestikku, kus asub Rumeenia kõrgeim tipp, kuna koerte käpad olid saanud liialt vatti, siis mitmepäevasest matkast Moldoveanu otsa oleks olnud liig! Läksime hoopis trasnfagarasani tii kõrgeimasse kohta järve äärde telkima ja tegime viimaseks matkaks Vânătarea lui Buteanu tipu 2507 m! See oli turistirohke koht ja rada sinna oli inimlik :)! Alla tulime natuke nõudlikumat teed, aga mei oleme juba kõigega harjunud! Koerad said ujuda ja kõik olid õnnelikud :)!

Musta koera päikesevari :)


Koerte tipp! Meie suundume edasi päris tippu kuhu koerad ei saa, kuna vahepeal on üks suurem lõhe!
Tipp paistab kaugemal! Vanatoarea lui  2508m

Lõpuks sai ujuma

 Ilmaga vedas meil terve aeg! Oli soe ja saime tänu sellele ka suve tunda Eesti ilma kõrval! Mõnusa tundega liikusime pailatama Clui Napocasse! Käisime teel soolakaevanduses ja võtsime üheks õhtuks aja maha, enne kui tagasiteele asusime!