Kebnekaise 2018 august

Selle aasta mäehullude seltskond koosnes 4-st inimloomast ja ühest eriti tublist koerloomast (Cloe).

Cloe sai eelmine aasta käppa proovida Šveitsi ja Austria mägedes, se aasta kus tal vanust juba 2 aastat, oli temaga juba palju lihtsam. Teda sai hoolimata põhjapõtrades ja muudest loomadest lasta isegi lahti ja te ei läinudki neid taga ajama. Mõnes olukorras lihtsalt koera kinni hoidmine muutub eluohtlikuks. Nüüd siis natuke lähemalt meie 5 päevasest matkast ümber Kebnekaise ja lõpetuseks ebaõnnestunud tipukatsest. Hoolimata sellest, me jõudsime tagasi elusalt ja peaaegu vigastusteta :).

6 August kell 13:00 alustasime oma matka Nikkalouoktast

4 Inimest - 85kg matkamanti

1 koer - 6 kg oma matkamanti

Läbisime kokku - 90 km

Kõrgust võtsime - 4000m

sooja oli 5-6 kraadist kuni 23 kraadini umbestäpselt.

Ilm- Ideaalsest suvitusilmast kuni peaaegu orkaanini välja

Ülevaade kogu matkast, tundub lihtsam kui on :)

kottide pakkimine täies hoos

Kebnekaise siit me tuleme!

 Esimene ja viimane päev olid kõige tüütumad ja raskemad, kuna läbida oli 19 km suhteliselt tasast maad, et jõuda mäe jalamile. Kuigi kokku ka nendel päevadel kogunes tõusumeetreid märkamatult üle 400. meetri. Algus oli minul seljas koos fotoaparaadiga 20 kg. Seda oli ilmselgelt liiga palju. Seda andsid tunda minu uue koti all nii puusad kui miskid imelikud seniteadmata jala ülaosas asuvad lihased :D. Kott hõõrus ära puusad ja iga koti uuesti selga panek oli esimesed 2 päeva suhteliselt piinarikas. Rangluule hõõrus augu fotokarihm :D. Selle kõigega harjusin tegelikult teise päeva poolepeal juba ära :). Vett sellises kohas kaasas pole eriti mõtet tassida, kui siis ainult joogisüsteemis. Paljudel rippus lihtsalt tass koti küljes ja võtsid ojadest ja järvekestest kui janu tekkis, neid jagus igale poole. Koeri oli esimesel päeval turistikiirteel näha palju. Sellise raja peal kus me hiljem käisime polnud isegi inimesi praktiliselt näha. 

Hommikuvaade mägedele kuhu kohe oma sammud seame :)

2 päev- Hommik oli mõnus ja suhteliselt soe. Siin oli meie viimane ligipääs levile. Ilmaennustus lubas 3 päeva ilusat ilma. No..... see ei läinud päris nii...

Alustasime liikumist Tarfala järve poole Kebnekaise ida küljel. Paari tunniga liikusime mööda mäeguru üles järveni. Saime teada, et koer on meil nõus ikka kõigega, ka rauast rippsillad järsu trepiga läbis Cloe uskumatult meisterlikult. 

Rippsillad Cloele

Keskmisest koledam vaade :D

Tarfalas tegime puhkepausi. Soe kohv ja lõunavõiku maitsesid hästi. Valmis olid saanud just uued peldikud. Seal oli ka prügipunkt, kuhu sai oma prahi maha jätta. Sinna käis helikopter, mis ka osasid matkajaid üles tõi ning kaupa üles alla vedas. 

Tarfala järv

Nüüd ootas meid ees Matka keerukuselt vast kõige ohtlikum osa. Pidime ületama liustikuga guru, et saaks teiselepoole mäge. Panen täpsema kaardi sellest trassist pildina siia. Siit edasi liikusime mööda "unmarked trail-i", ehk siis rada, mis ei ole mõeldud turistitele ja pole ka looduses märgistatud. Minek liustikule oli üsna kitsas ja järsk. Onu majakesest hoiatas meid järsu ja raske raja eest ja andis paar soovitust. Teel nägime ühte tädi, kes pöördus tagasi, sest pidas tuult liiga tugevaks ning ta olisealjuures ka üksi. No tuul oli, aga mitte väga hull. Sama mees saatis meile järele ka ühe sakslase, aga sellest saime teada alles hommikul, kui teda kaugemal kivil istumas nägime. Ta oli laskudes järve juurde jäänud hiljapeale ja ütles, et oli liiga väsinud, et nii rasket rada alla tulla ja kükitas hommikuni üleval sadula peal. Mingi kamp noori oli teiselpool guru kiidiga ja liikusid ilmselt teist teed pidi edasi. Rohkem inimesi me sellel rajal ei kohanud, rääkimata koertest :). Liustikust üles saanud, tegime väikese järvekese juures grupipildi ja hakkasime laskuma alla ööbimiskihta kuskil 1400 meetri peal. Laskumine osutus isegi kohati raskemaks kui see tõus, mida olime just teinud :). Telk püsti ja õhtusööki valmistama,, makaronid põdrakonserviga maitsesid ülihästi :D. 

Tarfalast guru ületus teise ööbimiskohta

üsna järsk oli tõesti :D

 

liustiku servas

lumised kohad Cloele meeldisid eriti

Grupipilt sadulal

allatulek

 

  3 Päev- Hommik on väga soe. Päev tõotas juba hommikust saati tulla imeilus ja seda ta oli ka. Sakslane, kes eelam kivil istus, tuli nüüd meie juurde ja ütles, et jääb meie telgiplatsile  puhkama, sest on terve öö üleval olnud. Eesmärgiks oli jõuda alla Kungsledeni rajale, et siis ümber mäe jälle teed ülespoole alustada ja jõuda välja taas "unmarked trailil" pisikese järveni, mis asub kohe Kebnekaise tipurajal asuva sadula all. 1700m peal umbestäpselt. Teel nägime põtru ja nautisime ilusat ja sooja ilma. Lõunaks jõudsime alla Kungsledenile ja tegime süüa ühe hüti juures. üle 20 kraadi oli sooja. Liikumistempo oli tagasihoidli. Mitmeid kordi hüppeliigest väänanud Raimo ei saanud igasuguseid liigutusi mitte teha ja siinkohal oli hea, et hakkasime liikuma üles, sest alla oli tal raskem liikuda :D. 

Hütt Kungsledenil, söögipaus :) 

Laagripaika jõudsime pool 9 õhtul. See oli päris raske päev, otsisime kivide vahel telkimiskoha. Tegelikult oli ka õhtu soe. Siiski lõpes õhtu vihmasajuga just kui olime jõudnud telki. Kuna levi polnud, siis ei saanud ka edasist saatust ette ennustada. Jäime hommikut ootama...

 4 Päev - Öösel sadas lõppkokkuvõttes väga palju. Hommikul olime pilves, sõna otseses mõttes. Sadu oli järele jäänud. Ilm oli vaikne. Tegime süüa ja filmisime vahvaid pilvede liikumisi :). Me ei osanud sellel hetkel veel ettegi kujutada, mis meid ees ootab. Tippu oli minna pisut üle 500m tõusu. Asjad koos hakkas kahjuks jälle tibutama. Mis siis ikka, kotid selga ja minekule. Meil oli plaan liikuda üles kahe mäe vahele sadulale ja jätta kotid sinna ja minna tippu mööda siis juba märgistatud västraledenit pidi. Vihma sadas järjest rohkem, aga see meid ei seganud. Kotid maha jäetud, asusime tipu poole. Olles nii 100 m tõusnud kohtasime ühte matkajate paari, kes hoiatasid, et 2 ajal päeval tõuseb tuul 25m/s

musimaias koer

Kuna kell ei olnud veel 12 siis mõtlesime, käia seal tipus ruttu siiski ära.  Üsna pea pidime mõtlema ümber. Kella 2 sai 12 ja 25 m/s sai hoopis tugevam tuul. Vihma sadas läänest itta ja tuul oli ilmselt puhanguti 30-40 m/s pigem. Ausaltõeldes, oli hirm nii suur, et isegi levi tekkides ei julgenud kellelegi teada anda, kus me oleme, sest ei teadnud isegi kuidas alla saada. Jõudsime 1890 meetri kõrgusele ja pugesime korra kivi taha peitu, et teha oma tipuselfie, sest edasi enam minna ei saanud. Kahjuks jäi seekord tipp vallutamata, aga me suutsime elusalt alla tullaja see oli paljupingutustnõudvam ülesanne :). Varjusime korra ühte räpasesse mägionni. Kuna me olime läbimärjad ja me kotid olid 250 m allpool, siis otsustasime, et me ei saa sinna jääda ja tuleb alla minna. Ligumärjana jõudsime kottideni, mis meid sadulal ootasid. Paksud vihmakeebid lendasid ribadena mäest alla. Kotid selga ja ruttu edasi. Alla saamiseks paraku pidime ületama veel 1700 meetrise tipu. Tuul tõstis oma tuure iga hetkega. Mägi oli järsk ja libe. Tuul paiskas korduvalt kivide vahele pikali. Keppidest oli paljuuuu abi. Vahest pidi siiski hoidma lihtsalt kividest kinni, et minema ei lendaks. Koer oli uskumatult tubli. 

peaaegu tipuselfie 

 

Tuul ja vihm ei olnud meie ainukesed vaenlased sellel päeval. Me pidime ka ületama jõge, millest ei oldud jõutud veel silda üle ehitada, paraku oli jõgi külm, väga suure vooluga ja piisavalt lai. Me otsisime üle mineku kohta tund aega, et kõik ikka elusalt üle saaks. Lootus tagasi saada tärkaski alles siis, kui jõgi sai ületatud. Koera katki läinud tagakäpad said papud jalga ja viimased 3,5 km tuulist, kuid juba vahelduvalt vihmatut rada jäi veel minna. Kebnekaise Fjällstation hakkas nurgatagant paistma. 

Peale seda päeva, me olime sunnitud jääma 240 € eest püstkoja telki magama, sest mujal kohti polnud. Tegime väikese sauna ja mõnusa portsu süüa. 

Hüvasti Kebnekaise

5 Päev - Ilm on jälle ilus ja soem. Asume oma viimasele teekonnale seda sama tuldud rada, millega matka alustasime. Täpselt enne vihma jõudsime tagasi auto juurde. Kõige suurem kadu sellel matkal oli minu fotoaparaat, mis paraku sellele ilmale vastu ei pidanud, tema 10 ilusat aastat minuga said läbi, aeg uus soetada. 

Viimane pilt minu teeneka fotokaga