Narablogi: Austria 2015 Juuli

Austria-Saksamaa-Itaalia!

Varustust müün siin :) Kui on küsimusi ja muresi, siis kirjutage meil või sõnum facebooki. Kodulehel kõiki asju mul üleval ei pruugi olla! annan alati ka hea meelega nõu matkamise kohta koeraga! Külastage meid Lahemaal

Selleaastane mägedematk algas pika autosõiduga Austria poole! Poola tervitas meid juba 36 kraadise kuumusega ja Saltzburgi jõudes oli temperatuur müstilised 38 kraadi! Siinjuures peab mainima, et meil autol kliimaseade on katki. Seetõttu olid reisi kõige raskemad päevad Lotel autos ja mitte üldse mäkke ronides.
Õnneks teisel päeval kohapeal oli öösel äike ja 38 kraadist sai 28 ja see oli tegelikult kergenduseks, sest liiga kuumaga oleks mägedes ronimine osutunud keeruliseks! Esimese matka otsustasime teha Saksamaal Berchtesgadeni rahvuspargis Hoher Göll mäele! Selle matka valimine on ehtne näide sellest, et enne mäkke minekut koeraga tuleb enne korralikult uurida, kas sinna ka koeraga üldse saab, kuna see mägi oli plaaniväline, siis uurisime infot kohalikult mehelt, kes põhitrassi kohe välistas, et liiga palju ronimisetappe trossi abil! Ta näitas meile rajavariandi, mis võibolla on koeraga teostatav :)! Läksime siis sellele rajale, esimesed 15 minutit oli tõesti üsna hea mõõda metsarada

Hoher Göll mäeguru

Koera käpad ei ole kivisel pinnal liikumiseks, matkale minnes
varu vähemalt tagumistele jalgadele papud, parem kui oleks
vajaduse tekkides ka esimestele käppadele olemas. RuffweariPapud
mida ise müün ja kasutan sobivad selleks
suurepäraselt. www.nara.ee

ülespoole liikuda, kuni ette tuli kaljusein ja algas esimene etapp trossiga, kus Lote üsna edukalt väikese abistamisega üles sai! Nimelt on seljakotis peal sang, millest on hea koera natuke tõsta kui mõni kivi on liiga suur või sein liiga järsk. Ma lootsin, et selle lõiguga asi piirdub, kuna harilikult on mäegurud kiviklibused ja üsna siledad, mõne kivisema kohaga, aga sellel mäel oli sõna otseses mõttes terve tee kaljune ja tihedalt lõhesid täis pikitud. Mida ülespoole jõudsime, seda teravamaks ja sügavamaks lõhed läksid, aga me ei jätnud jonni! Liikusime edasi peaaegu tipule viiva sadulani välja, olles tõusnud juba üle 1000 meetri! Kui Lote üks tagumine käpp veritsema hakkas otsustasime, et see tipp jääb meil vallutamata. Lote üks küüs oli murdunud ja padjand kulunud! Ilmselgelt oli see pinnas Talle liiga karm, eriti tagumistle käppadele.Ülevalt tuli ka üks vanem mees, kes ütles, et tipus on liiga tugev tuul täna ja hoiatas veel suuremate lõhede eest. Jätsime Lote lumele puhkama ja läksime ise veel natuke ülespoole, peale väikest puhkust ja einet liikusime tagasi alla. Auto poole liikudes on Lote tempo alati reibas ja kohad mis tulles tundusid nii rasked on ühtäkki nii lihtsad :)! See oli vägav matk, teelt leidsime ühe toreda mägikitse, lennukiratta ja kuhjaga hingematvaid vaateid!

Ööbisime 2000 meetri peal (hommikused külalised tundsid Lote vastu suurt huvi)

Õhtuks liikusime Inspruki taha Kühtai küla lähedale ja ööbisime umbes 2000 meetri kõrgusel ja selle reisi madalaim temperatuur oli sellel ööl, 9 kraadi! Kuna hommikused külalised olid väga uudishimulikud ja pealetükkivad, siis pakkisime oma asjad kokku ja sõitsime Kühttaisse, et süüa rahulikult hommikust ja valmistada ette järgmine matk! Ilm oli super ja teele asudes oli õues juba 14 kraadi. Olles 300 meetrit tõusnud avastasime, et päiksekreem jäi autosse. Lotel oli sellest täitsa ükskõik, meie seevastu põlesime korralikult ära! Tee tippu oli ilus ja koeraga matkamiseks täpselt paras, esimene osa oli korralik klibune-kivine matkarada ja viimanes osas kaljurahnud ja natuke ronimist. Allatulekuks sai kasutada lumist mäeguru, mille peal on hea suurte sammudega astuda või kepide toel justkui suusatada.

Veehoidla, oleme teel SulczKogeli tippu!

Sulckogeli sadulal, pool ronimisosa on veel ees

Tipus, SulcKogel 3016m

Järgmisel päeval võtsime aja maha, tegime väikese matka Tiroli mäestiku kõrgeima kose juurde ja uudistasime niisama ümbrust. Õhtuks liikusime läbi Söldeni kohta nimega Vent, kust pidi meie matk Wildspitze peale, mis on Austria kõrguselt teine tipp 3778 m. Uurisime ja tõdesime, et koeraga seda matka sellise varustusega teha ei saa. Lote pole õppinud kassidega mäkke ronimist veel ära ja lennata ta ka hästi ei oska :)! Varusime endale kaarte erinevate radade kohta, et valida alternatiivset matka! Ööbimiseks otsisime ühe ilusa koha mägijõe ääres. Hommikul poole 10 ajal saime liikuma. Otsustasime minna matkale Wildspitze jalamile Urkundholmi mäetippu (3117m). Üle 1000m taas tõusu ja hea kiire tee, kuni Breslauer hütini 2848 m. Sealt edasi oli kaljune tee tippu. Vaade oli loomulikult super ja tipuõlu maitses hästi! Sellel matkal sai Lotel esimest korda vesi juba tipus otsa, hoolimata sellest, et harilikult esimesed poolteist tundi ta üldse juua ei taha. Ilmaga on meil väga vedanud.

Urkundholm 3117m

Plaan oli veel täna jõuda üle Austri-Itaalia piiri. Selle tee kõrgeim punkt oli 1509m. ja selle eest küsiti 14 eurot! Me imestasime kõrge hinna üle, ( kõik me imestused kahvatusid järgmise teemaksu kõrval, mis oli Grossklockneri teelõigu läbimise eest 34,50 eurot.) Öö veetsime Itaalias väikeses hubases kämpingus. Hommikul asusime teele läbi Itaalia taas Austria poole, Selle päeva matk oli plaanis teha Itaalia-Austri piiril I maailmasõja vabaõhumuuseumis. Läbisime selle muuseumiraja ühe osa, mis algas Itaalias ja lõpes Austrias. Eesmärgiks oli jõuda Pal Piccolo mäetippu (1886m). Terve mäehari piiril oli kilomeetrite kaupa täis erinevaid punkreid ja kaevikuid. Kõik info oli saksa keeles. Austrias enamasti kuskil pole Inglise keeles paraleelset teksti, isegi mitte söögikohtades :)! Pisut sadas vahepeal vihma ja allatulek seetõttu oli päris libe.

Lote ronis laskepunkri katuselePal Piccolo otsas 1886m

Liustikul turiste lõbustamas

Grossklockneri liustik

Teel autoga alla leidsime ööbimiseks vaateplatvormi, kus avanes ilus vaadel orus olevale külale! Järgmine hommik asusime teele Grossklockneri jalamile. Grossklockner on Austria kõrgeim tipp! Meie matkasime seekord hoopis allapoole. Nimelt külastasime Selle mäestiku pikimat liustiku, milles oli alles jäänud vaig väike jupp. 15 aastat tagasi seal käies oli liusti kilomeeter pikem ja umbes 70 meetrit kõrgem. Kuna seal käib palju turiste, siis oli Lote väga populaarne. Läbisime viimast korda autoga 1500 meetri piiri ja ületasime kõrgeima läbitava punkti Austrias. Kapruni nimelises linnakeses leidsime selle reisi kõige odavama kämpingu ja otsustasime veeta seal kaks ööd. Küsisime kohalikult mehelt nõu kuhu oma viimane matk teha. Täna sellele käisime kohas, kuhu oma peaga poleks osanud küll minna! Kuna meil oli terve päev, siis sellest matkast kujunes igas mõttes pikim matk! Läbisime kõrgusesse üle 1400 meetri, pikuses 27 km ja aega võttis see kõik kokku 7 tundi! Me sattusime üleval kõndima pikalt mööda mäeharja, mis oli eriti hea adrenaliinisüstija pikaks ajaks ja no vaade oli taaskord lihtsalt imeline! See oli super matk lõpetamaks meie selleaastast mägimatka!